Ottawa tervitab meid parasvöötmele kohase soojuse kuid kohatu õhuniiskusega. Passikontrollis meid keegi väga ei kiusa, ning pärast põgusat jutuajamist torgatakse kätte seagrippi reklaamiv lendleht. Kuna mingi äraspidise loogika kohaselt on pagasijärjekord tavaliselt pöördvõrdelises sõltuvuses lennujaama suurusega, jääb meil küllalt aega seda uurida. Selgub, et kohalikud on ennekõike mures hoopis sigade tervise pärast - nimelt soovitatakse kõigil, kel vähegi gripi sümptomeid esineb, vältida nädal aega kontakti sigadega. Liikidevaheline armastus tundub siin riigis tõesti tugevasti kultuuri lõimunud olevat - selle kinnituseks võib vaadata kasvõi kohalikke metallrahasid:
5 vahtralehte = 1 kobras
2 kobrast = 1 paat (seda mis loom paadis pesitseb pole kahjuks teada)
2 paati ja 1 kobras = 1 põder
2 põtra = 1 lõvi ja 1 sarvega hobune mingi kribu sees
2 lõvi ja sarvega hobune = 1 part
2 parti = 1 jääkaru
Palju seksikaid loomi ühesõnaga. Õppisin kohe esimesel päeval müntide vahetuskursid selgeks. Saab näiteks poes 9.30 CAD arve peale kümnekat andes lisada "here's the tenner.. and, here's a beaver and a moose, could you please give me a duck?" ning jälgida kuidas klienditeenindajal sujuvalt kett maha libiseb.
Lennukis avastasin pistikupesa vaadates, et mul läks meelest ära ameerika adapter kaasa võtta, ning kõikide mu vidinate akud on peagi õhtal. Kuna lend oli üpris pikk hakkasin juurdlema teema üle, kui suure hulga raha terve P-Ameerika mander oma 110V-se standardiga igal aasta korstnasse kirjutab. Teatavasti elektril on kombeks läbi juhtmete liikudes soojust tekitada ning võrreldes Euroopas kehtiva 220V standardiga kütab 110V õhku 4 korda rohkem. Seepärast toimetatakse ka elektrijaamadest energia kohale kõrgepingeliine pidi - mida kõrgem pinge, seda vähem elektrone peab sekundis läbi traadi lippama ja seda väiksemad on energiakaod kuna läbi traadi rühkides elektronid nö. higistavad sooja. Tagatipuks peab kogu kodune kaabeldus oluliselt jämedam olema - hotellis avastasingi, et nad vaesekesed on pistikupesadele isegi lubatud amprid peale kirjutatud. Huvitav kas 110V on puhtalt tehnoloogilisest inertsist säilinud või on asjal ka mingi loogiline põhjendus, nagu vähem surmajuhtumeid elektri läbi? Ilmselt selle viimase miili pinge tõstmine 220V-ni võimaldaks P-Ameerikal kuni kümme tuumajaama ehitamata jätta ja päris mitme Eesti riigi aastaeelarve jagu raha säästa.
Ottawa on ilus armas linnakene iseenesest. Koledasti meeldivad nendele hooned mis näevad vanad välja, selles suhtes jätab pisut Disneyland'i mulje. Keevitame siia väikse gooti tornikese ja sinna paneme paar sammast - näeb ju lahe välja? Vähemasti on neil kindel plaan ja tundub, et see on neil ka juba pikemat aega olnud ning see andestab linnale kogu erekteerunud pseudogootika.
24 tundi ärkvelolekut ja 4 õllet arvab, et nüüd on side lõpp.
No comments:
Post a Comment