Kanada #2

Ärkasin hommikul kell 5:00 - tundub, et kui bioloogiline kell segi läheb siis peitub selles siiski mingi irooniline ning aja ja ruumi kõverustesse põimitud korrapära mis kahjuks järgib ajatsoone. Mõlemal eelneval päeval olin pidanud täpselt samal ajal tõusma -  esimene kord, tõsi küll, oli tegu valehäirega. Kell kuus hommikul kuulda Tallinna lennujaamas vastust: “Teie lend läheb alles homme”, on üks vastikumaid võimalusi millega oma päeva alustada. Otsida Ottawa südalinna pankade kvartalis kohvikut mis kell 5 hommikul kohvi serveeriks on sama ebaleeldiv. Suundusin pärast pooletunnist jalutuskäiku mille käigus tuul mu kiilanevat pealage veelgi harvendanud oli tagasi hotelli ning tegin paar suitsu, e-maili ja Skype kõnet.   

Pärast seitset oli siiski juba võimalik oma päevane kogus stimulante kätte saada ning suundusin topeltsuhkru najal linnaga tutvuma. Ottawa tänavapildis torkabki ennekõike silma hunnitu kogus inimesi, kel on papist kohvitopsid käes, sigarette suitsetavad siin samas vähesed. Täielik Tagurpidiantsla. Eks sigarettide hankimise teeb keerukaks ka kafkalik seadusandlus. Poodides ei tohi sigaretipakke eksponeerida nagu ka mitmetes EL-i riikides ning neid saab osta ainult teatud kassadest kui sa nende järgi küsid. Seal loetakse sulle kenasti kõik margid ette - kui aga küsid, kas saaks pakile pilgu peale heita, et vaadata kui mitu mg. nikotiini ja tõrva seal sees on, siis müüja keeldub - seadus olevat selline. Üpris arusaamatuks jääb miks neid milligramme sinna paki peale siis üldse trükkida vaja on, tagantjärgi ei aita see teadmine sind ju enam kuidagi? Sinine Camel Lights on muide pakil oleva info kohaselt 2..5 korda kangem kui Eestis, kollaseid ei tihka isegi proovida, maitse on kah vähemasti kaks korda parem.

Capitol Hill ehk siis nende parlamendihoone on ennast muhedasti linna ühe kõrgeima künka otsa sisse seadnud. Selle ees põleb purskkaevus mingi igavene tuli, levitades ümbruskonda propaanilehka mis seguneb õitsvate sirelite aroomiga. Hoone tagakülg on tegelikult palju toredam - sirelipõõsaste all, treppidel ja üleüldse kõikjal kuhu vähegi astuda tahad vedelevad koletu paksud ja ignorantsed kassirajakad ning vahivad külma kevadhommikut letargilise pilguga. Vilkad oravad mängivad üksteisega ja krõbistavad kruusa või misiganes rämpsu nad sealt maast parasjagu leiavad, Erinevalt kassidest on oravad äärmiselt seltsivad ning veedangi oma veerand tundi püüdes neid veenda suitsukoni toiteväärtuses ja neid seeläbi kaamerasilma alla meelitada. 

Turistide mugavuseks on kõik jõeäär kenasti pseudovanu hooneid täis ehitatud ning kuhugi teest eemale ei peagi väga liikuma. Pseudovana tähendab siis siinses kontekstis seda, et hoone on ehitatud välja nägema oluliselt vanem kui ta tegelikult on. Mind paelub peamiselt huvitav kontrast kahe tänavapoole vahel - ühel küljel pseudovanakesed muru ja politseinikud, teisel pool teras, klaas, kubism ja kofeiininarkomaanid. Silman stseeni kus klaashiiglane oma ruudukujulised kihvad juba kirikule kannikasse löönud, tahaks tõstukiga kiriku katusele ronida ja kihvad veriseks värvida. 

Jõudes oma jalutuskäiguga sillani mis lahutab Ottawat ja Gatineau-d märkan poole silla peal suurt silti mis deklareerib, et 2 km pärast algab tsivilisatsioon - tüüpiline prantslaste huumor. Prantsusmaa on alati parem kui teised, neil polnud Tšernobõli järgselt radiatsioonisaastet, nad on viimane riik kes tunnistas, et nende majandus kah langeb, miks ei võiks Quebec olla viimane tsivilisatsiooni kants? Hämmastav on see, et pärast 300 meetrise silla ületamist on keskkonnamuutus märgatav, isegi valgusfoorid pole enam kollased. Kõik majad on pruuni värvi ja näevad välja nagu viru hotell või välisministeerium kümme-viisteist aastat tagasi. Kadunud on pangad, Starbucks’id, inglise keelsed sildid ja igasugune loogika liikluses. Põhimõtteliselt Gatineau kesklinn kui selline sisaldabki vaid ühte IMAX-it ja üht huvitava arhitektuuriga hoonet mis vingerdab üle lahmaka maalapi ja kannab nime tsivilisatsioonimuuseum ning piirneb läänest pargiga mille kogupindala on 360 ruutkilomeetrit ning kuhu on plaanid homme jõuda. 

Tagasiteel ei jäänud mitte midagi põnevat ette. Ootan põnevusega seda pargiskäiku, loodus peaks siinkandis kena olema.

Kuna britte võib tänapäeval oravasööjateks kutsuda ning esmaspäev on Kanadas kuninganna sünnipäev või sedasorti püha siis toon ära ka ühe hea pühaderetsepti:

2    young squirrel, dressed & halved

1/2 cup honey 

2    cups apple cider 

2 bay leaves, crushed

1 TBL cornstarch

2 TBL water

Pat squirrel halves dry. Place on rack in broiler pan. Coat with half the honey. Broil 6 inches from heat source for 8 minutes. Turn. Coat with remianing honey. Broil for 8 minutes longer. Place in roasting pan. Pour cider over squirrel. Add bay leaves. Roast @ 350 degrees for 1 hour or until tender. Remove to serving platter; keep warm. Strain pan drippings into saucepan. Dissolve cornstarch in water; stir into pan drippings. Cook over medium heat until thickened, stirring constantly. Serve with squirrel. May serve with crisp shoestring potatoes and green salad. Yeild: 4 Servings.

http://news.bbc.co.uk/2/hi/uk_news/england/8073202.stm

Oravapirukas

2009 Kanada #1

Kanada #1

Ottawa tervitab meid parasvöötmele kohase soojuse kuid kohatu õhuniiskusega. Passikontrollis meid keegi väga ei kiusa, ning pärast põgusat jutuajamist torgatakse kätte seagrippi reklaamiv lendleht. Kuna mingi äraspidise loogika kohaselt on pagasijärjekord tavaliselt pöördvõrdelises sõltuvuses lennujaama suurusega, jääb meil küllalt aega seda uurida. Selgub, et kohalikud on ennekõike mures hoopis sigade tervise pärast - nimelt soovitatakse kõigil, kel vähegi gripi sümptomeid esineb, vältida nädal aega kontakti sigadega. Liikidevaheline armastus tundub siin riigis tõesti tugevasti kultuuri lõimunud olevat - selle kinnituseks võib vaadata kasvõi kohalikke metallrahasid:

5 vahtralehte = 1 kobras

2 kobrast = 1 paat (seda mis loom paadis pesitseb pole kahjuks teada)

2 paati ja 1 kobras = 1 põder

2 põtra = 1 lõvi ja 1 sarvega hobune mingi kribu sees

2 lõvi ja sarvega hobune = 1 part

2 parti = 1 jääkaru

Palju seksikaid loomi ühesõnaga. Õppisin kohe esimesel päeval müntide vahetuskursid selgeks. Saab näiteks poes 9.30 CAD arve peale kümnekat andes lisada "here's the tenner.. and, here's a beaver and a moose, could you please give me a duck?" ning jälgida kuidas klienditeenindajal sujuvalt kett maha libiseb. 

Lennukis avastasin pistikupesa vaadates, et mul läks meelest ära ameerika adapter kaasa võtta, ning kõikide mu vidinate akud on peagi õhtal. Kuna lend oli üpris pikk hakkasin juurdlema teema üle, kui suure hulga raha terve P-Ameerika mander oma 110V-se standardiga igal aasta korstnasse kirjutab. Teatavasti elektril on kombeks läbi juhtmete liikudes soojust tekitada ning võrreldes Euroopas kehtiva 220V standardiga kütab 110V õhku 4 korda rohkem. Seepärast toimetatakse ka elektrijaamadest energia kohale kõrgepingeliine pidi - mida kõrgem pinge, seda vähem elektrone peab sekundis läbi traadi lippama ja seda väiksemad on energiakaod kuna läbi traadi rühkides elektronid nö. higistavad sooja. Tagatipuks peab kogu kodune kaabeldus oluliselt jämedam olema - hotellis avastasingi, et nad vaesekesed on pistikupesadele isegi lubatud amprid peale kirjutatud. Huvitav kas 110V on puhtalt tehnoloogilisest inertsist säilinud või on asjal ka mingi loogiline põhjendus, nagu vähem surmajuhtumeid elektri läbi? Ilmselt selle viimase miili pinge tõstmine 220V-ni võimaldaks P-Ameerikal kuni kümme tuumajaama ehitamata jätta ja päris mitme Eesti riigi aastaeelarve jagu raha säästa.

Ottawa on ilus armas linnakene iseenesest. Koledasti meeldivad nendele hooned mis näevad vanad välja, selles suhtes jätab pisut Disneyland'i mulje. Keevitame siia väikse gooti tornikese ja sinna paneme paar sammast - näeb ju lahe välja? Vähemasti on neil kindel plaan ja tundub, et see on neil ka juba pikemat aega olnud ning see andestab linnale kogu erekteerunud pseudogootika.

24 tundi ärkvelolekut ja 4 õllet arvab, et nüüd on side lõpp.